Teksti suurus:
A A A

Peeter Tulviste sillutas haritlastele tee Kaitseliitu

13.03.2017
In memoriam Peeter Tulviste
28. oktoober 1945 – 11. märts 2017
Tartu ülikooli rektor emeeritust, emeriitprofessorit, akadeemikut ja kaitseliitlast dr. Peeter Tulvistet mälestades mõtleme me tänuga tema hindamatule mõjule Kaitseliidu akadeemiliste malevkondade loomisel ja eeskujule haritlaskonna kaasamisel Eesti riigikaitsesse.
 
Koos Eestiga ja akadeemilise üldsusega langetab leinas pea ka Kaitseliidu Tartu maleva akadeemiline malevkond. Oleme kaotanud inimese, kes aitas meil olla paremad eestlased.
 
Kakskümmend üks aastat tagasi märtsikuu alguspäevadel tehti toonase rektori Peeter Tulviste juhitud Tartu Ülikoolis ajalugu. Kui Eesti ühiskonnas käis alles kibe väitlus, kas, kellega ja kuidas saab ja tohib kaitsta Eesti riiklikku iseolemist, siis Tartu Ülikooli rektoraat astus in corpore Kaitseliidu Tartu maleva akadeemilise malevkonna liikmeiks.

1996. aasta 4. märtsil ülikooli nõukogu saalis rektor Peeter Tulviste juhitud nõupidamisel algatatud akadeemilise malevkonnaga liitumine polnud toonases Eestis lihtsalt isamaaliste akadeemiliste kodanike heatahtlik žest, vaid sellega murti üks oluline tabu Eesti riigikaitse targaks arendamise teel.
 
Täna, mil sõjateadus on saanud iseseisvaks teadusharuks, ohvitserid kaitsevad teaduskraade ning üliõpilased läbivad iseenesestmõistetavalt ajateenistuse, käivad reservohvitseride kursustel ning osalevad Kaitseliidu tegevuses, on ehk raske mõistagi, millised argumendid võttis see Tartu Ülikooli rektoraadi otsus käest nende aastate valepatsifistidelt ning iseseisva riigikaitsesüsteemi ülesehitamist halvustavatelt olupoliitikutelt. Pealegi tehti see läbimurre just Tartus, kus üliõpilaskonna ja kohati liig käremeelsete kaitseliitlaste suhted olid mõni aastat varem aset leidnud sündmuste tõttu ikka veel madalseisus.
 
Laia silmaringiga psühholoogina tundis Peeter Tulviste oma rektoriks oleku ajal suurt muret, et peale on kasvamas noorte haritud juhtide ja liidrite põlvkond, kes ei tea ega tahagi teada, mispidi relva käes hoida või kuidas seda agressori vastu kasutada. Rektor Peeter Tulviste avaldas avalikes esinemistes korduvalt kahetsust, et meie kõrgharitud tulevased ühiskonna juhid jäävad sõjalistelt oskustelt ajateenistuse järgselt vaid reameesteks.

Tänu oma 1940. aastal Eesti Vabariigi ohvitseriks saanud isalt saadud teadmistele mõistis Peeter Tulviste, et just Kaitseliidus tuleb murda see mõtteline barjäär, mis oli tolleks ajaks tekkinud riigikaitsetemaatikat tõrjuva haritlaskonna ja kaitsetahtega mitteakadeemiliste kodanike vahele.
 
Kaitseliidu ja klassikalise ülikooli ühisosaks on universitas. Erinevate elualade, erinevate haridus- ja elulugude ning kogemuste ja oskustega mehed-naised tulevad kokku ning saavad omi teadmisi isekeskis jagades targemaks ning tõhusamaks. Ülikooli rektori ja kogu rektoraadi isiklik eeskuju koos tudengitega metsa all „sööstes-kattes“ kaitsetegevust harjutades muutis haritlaste panustamise Kaitseliitu elu loomulikuks osaks ning täna pole ei Tartus ega Tallinnas midagi erilist selles, et riigikaitsehuvidega tudengid alustavad oma kaitseliitlasekarjääri ühe või teise linna akadeemilistes malevkondades ning jätkavad seda pärast ülikooli lõppu vilistlastena kas sealsamas või oma kodukoha Kaitseliidu malevates.
 
Peeter Tulviste jäi ka pärast rektoriaastaid akadeemilise malevkonnaga seotuks. Eesti ühiskonnaelus aktiivselt kaasa lüües pidas ta oma kaasvõitlejaile loenguid ja oli ikka valmis õige sõnaga Kaitseliidu ja akadeemiliste kaitseliitlaste huvide eest seisma. Ta valiti kahel korral Kaitseliidu Vanematekogu liikmeks.
 
Sinu lahkudes kaotasime me hea kamraadi ning eestlaseks olemise põliste väärtuste kandja ja mõtestaja. Puhka rahus, kallis kaasvõitleja!
 
Kaitseliidu Tartu maleva akadeemiline malevkond

Foto: Olavi Punga