Major Kalle Köhler: igale kaitseliitlasele tuleb leida koht päikese all

2015. aasta hakkab lõppema. Kui nüüd tagasi vaadata, siis mis oli lõppeva aasta kõige suurem väljakutse?
Esmalt ehk personali poole pealt uute inimeste toomine/leidmine tsiviilist ja kaitseväest maleva staapi. See võib tunduda iseenesest lihtsana, kuid praegusel ajal on iga ohvitser ja allohvitser kullahinnaga ning nende leidmine tsiviilist ja kättesaamine kaitseväest on päris keeruline. Tartu maleva kaader on aga viimase aastaga siiski märgatavalt suurenenud ja tänu sellele on suudetud muuta maleva staap korralikult toimivaks organiks, mis aitab efektiivselt juhtida Tartu maleva allüksuseid. Lisaks sellele, et Tartu malev on Eesti üks suuremaid, tuleb meil täita ka ringkonna maleva ülesandeid. Seetõttu on oluliselt kasvanud ka Tartu maleva staabi töökoormus võrreldes teiste Lõuna ringkonna malevatega ja uute ülesannete täitmine vajab kvalifitseeritud personali.
Vabatahtlike osa pealt on jätkunud inimeste juurdekasv, mida on toetanud erinevad värbamisüritused, kuid samas peab tõdema, et parim toimiv lahend uute liikmete juurdetoomisel on endiselt sõpruskond. See aitab luua ka suurema sideme organisatsiooni liikmete vahel. 
Peamine jõupingutus on olnud ka nii staabil kui ka allüksuste ülematel vabatahtlikele selge funktsiooni leidmine ja määratlemine.
Väljaõppe kohalt oli suurim muutus see, et väljaõpe muutus süsteemsemaks, intensiivsemaks ning kindlasti ka kvaliteetsemaks. Ma loodan, et ära on kadunud ajaraiskamine, kuna üritame aega, mida vabatahtlikelt röövimine, võimalikult hästi ära kasutada. Peamisteks märksõnadeks oli lõppeval aastal valmidus, mis hõlmab endas nii teavituse toimimist ja määratud üksuste iseformeerumist ning loomulikult ka 2015 läbiv teema kõikidele allüksustele – tegevus hoonestatud alal. Kogu see tsükkel lõppes lõuna maakaitseringkonna õppusega Sibul 2015.
Uuele arengutasemele jõudis ka NKK kaasamine laiapindsesse riigikaitsesse. Esmase väljaõppe said perede evakuatsiooni korraldav koosseis ja haavatute olukorra jälgimise grupp, kelle tegevus kriisi- ja sõjaajal toetaks otseselt või kaudselt võitlevate üksuste moraali ja lahinguvõimet.

Tartu malev Eesti üks suuremaid malevaid, mis oleks meie maleva plussid ja miinused?
Tartu malev on suur ja siin on palju inimressurssi, mistõttu pink on pikk. Teiseks on meil kõrval sõjakool, mis on meid tugevalt toetanud väljaõppe valdkonnas.
Meil on väga tugevad ja natuke vähem toimivad rahuaegsed allüksused, kuid kohati olen täheldanud, et teatud kohtade peal pole süsteemsust ja seetõttu on lastud asjadel kulgeda omasoodu.  Kui nüüd tahetakse suunata asju õigetele radadele, siis tekitab see paksu verd. Kokkuvõttes ongi suureks miinuseks, et vabatahtlikud rahuaegsed üksused tegutsevad kõik piltlikult öeldes igaüks liivakasti eri nurgas. Panna nad toimima ühtse malevana, on paras väljakutse.
Tartu maleval on 1700 liiget, kellest kaugeltki kõik pole aktiivsed. Loomulikult on meie ridades veterane, poliitikuid ning tegevväelasi, kes omavad Kaitseliidus muud väljundit, kuid omajagu on ka neid kaasvõitetlejaid, kes lihtsalt ei panusta organisatsiooni.  Iga vabatahtlik kaitseliitlane peaks enda jaoks mõtestama, miks ta kuulub meie organisatsiooni. Kas ta teeb seda rea pärast CV-s või soovib reaalselt panustada riigikaitsesse? Paraku ei saa panna liiga suurt rõhku ilusasse suurde numbrisse, kui tegelikkuses nendest inimestest alla poole käivad aktiivselt väljaõppeüritustel. Kuigi Kaitseliit on õnnelik iga vabatahtliku üle, kes tema ridadega liitub, on paraku vähe kasu nendest inimestest, kellele ei saa anda regulaarset sõjalist väljaõpet lihtsalt seetõttu, et nad ei käi väljaõppeüritustel.
Sellise olukorra põhjuseks on minevikus olnud tendents,  et inimene on võetud Kaitseliitu vastu ja jäetakse siis ripakile. Järgnevate aastate suurimaks ülesandeks saabki olema piltlikult öeldes igale kaitseliitlasele päikese all koha leidmine, sest nagu öeldud: iga okas loeb.
Omakorda toetab seda struktuuride korrastamine, läbi mille oleme viinud rahuaegse ja sõjaaegse juhtimise võimalikult üheseks. Alustasime sellega 2014. aasta lõpus, tänavu oli üleminekuperiood ja 2016. aastal peaks olema asi paigas, kus iga rahuaegne allüksus (malevkond, üksikkompanii) omab endas ka kindlat sõjaaja struktuuri.  See integreerib sõja- ja rahuaegse juhtimise, kus sõjaajaüksused pole pillutatud mööda malevat laiali, vaid on kompaniide lõikes kindlate allüksuste all.  Ei saa olla kahte eraldi maailma, kus ühelt poolt toodame riigikaitse jaoks sõjaaja struktuuri ja mille kõrval on rahuaja tegevus, mis ei haaku eelmisega. Kui need on eraldi, siis süsteem ei toimi, vaid mõlemad tegevused peavad üksteist toetama.
Hea näide rahuaegsest tegevusest on siinkohal spordivallast, kuna esimest korda tuli tänavu Kaitseliidu spordikarikas Tartusse ning siinkohal tänud meie spordipealikule Toomas Kalmusele.

Maakaitseringkonnast rääkides, kas võib nüüd öelda, et lõpuks on ringkond hakanud hingama ühes rütmis?
Algus oli raske, kuna 20 aastat on iga malev olnud iseseisev kuningriik ning teinud seda, mida ihkas ja kui ühel hetkel öeldakse, et nüüd toimuvad asjad natukene teisiti, siis loomulikult võis see esialgu tekitada paksu verd. 2015. aastal seadsin eesmärgiks, et kogu Lõuna ringkond hakkaks olema ühes väljaõppetsüklis, mis tähendab seda, et kogu sõjaliseks riigikaitseks ettevalmistatav isikkoosseis astuks piltlikult öeldes ühte jalga.
Tegelikult oli koostöö ka enne malevate vahel olemas, kuid alates sellest aastast alustasime ringkonnapõhise staabiväljaõppe tsükliga ja toetasime ka teiste malevate sõjaaja allüksuste väljaõppe korraldamist. Teiste Lõuna ringkonna malevate instruktorid said osaleda Tartu maleva väljaõppe etappides enne samasuguse etapi läbiviimist omas malevas ja seeläbi sai loodud alused väljaõppetaseme ühtlasemaks muutmiseks kogu Lõuna maakaitseringkonnas. See sai positiivset vastukaja ja samadel põhimõtetega jätkame ka edasipidi ning järgmisel aastal suudame malevate vahel juba ära jaotada erialaõpped ja üldse on ühine koostöö muutunud tunduvalt paremaks.  Kuid nagu iga uue asjaga, on ka siinkohal malevapealikel oluline roll selgitamaks, miks üht või teist asja nüüdsest teistmoodi tehakse. 

Mida sooviksite aasta lõpus öelda Tartu malevlastele?
Kõigepealt ma tahaks tänada neid selle aja eest, mida nad on panustanud Kaitseliidu arengusse. See võib tunduda küll sõnakõlksuna, kuid ma mõtlen seda täiesti siiralt.  Pole ju kerge leida alati aega tulla igas kuus nädalalõpuks või isegi kaheks väljaõppele. Kuid paljud meist on selle aja leidnud. Lõppeval aastal oli meil teadlikult väga intensiivne väljaõppetsükkel, kus testisime vabatahtlike nö taluvuspiiri. Ja mis selgus? Mida õppus edasi, seda suuremaks muutus osavõtjate arv. Suured tänud selle eest.
Ma tänan meie tublisid naisi ning noorkotkaid ja kodutütreid ning nende tublisid juhte. Te olete teinud väga vinget tööd.

Sander Silm